Minu lugu: perioraalne dermatiit

Teen ülevaate enda isiklikust kogemusest perioraalse dermatiidiga – millal esimest korda välja lõi ning kui tihti esineb. Millist ravi sain ja kuidas aitasin ise kaasa naha paranemisele. Nipid -trikid ja tootesoovitused.

See postitus on minu subjektiivne vaatenurk ja hinnang POD põdemisele. Kui soovid lugeda täpsemalt perioraalse dermatiidi kohta, siis kirjutasin selle jaoks eraldi kokkuvõtte toetudes teadustöödele: LOE SIIT

---

---

Sisukord

1.

MINU NAHK: Nahatüüp ja -režiim

20ndates on mu nahk olnud, vastavalt hooajale, kuiv/kombineeritud, kergesti punetav, aga mitte väga tundlik. T- tsoon on rasusem ja ummistused tekivad sinna kergemini. Rasunäärme filamendid küllaltki nähtavad. Nooremana oli mul klassikaline komedonaalne akne, mis läks paremaks tänu antibiootikum kuurile ning keemilisele koorimisele, kuid pärast seda ei ole märkimisväärseid nahamuresid olnud. Just seetõttu ei teinud ma suurt numbrit, kui nägin nina kõrvale üleöö tekkinud punetavat villikest. 

Nahahooldus on mul alati olnud võimalikult lihtne – vastavalt murele. Kõige tähtsamaks pean korralikku näopesu ja regulaarset koorimist. Hingelähedane on pariislannade effortless stiil riietusest sisekujunduseni, täpselt sama ka nahahooldusega. Ainus mitte tagasihoidlik harjumus on näomaskid. Armastan igasuguseid näomaske – nii isetehtud, kui ostetud.

Protseduuridest on lemmikud keemiline koorimine, IPL fotoravi sügis – talvisel perioodil ja mesoteraapia vastavalt tujule ja naha kuivusele.

2.

ESMANE HAIGESTUMINE: Kuidas ja millal avaldus?

2015 aasta detsembri alguses nägin esimest korda, et nina kõrvale on tekkinud pisike punnike. Esimene mõte oli, et see on täiesti tavaline vistrik. Ei pööranud sellele suurt tähelepanu – tööl oli äärmiselt kiire aeg, jõulud ja üks väike Londoni külastus tulemas. Proovisin “vistriku” pigistada ning sealt tuli välja vaid koevedelikku.

Seetõttu oli teine mõte, et küllap on siis ohatis ehk herpes. Need harvad korrad, kui ohatis on tekkinud, avaldub see huule peal, mitte kunagi ei olnud mul ohatis avaldunud ninal või nina ümber, kuid ma teadsin, et see võib juhtuda. Seega määrisin nahale atsükloviir kreemi.  Ka siis ei mõelnud midagi enamat, ootasin lihtsalt, et nahk paraneks. Londoni reis oli juba peaaegu kohal, aga pisike kõrvetav punn ei olnud ikka kadunud. Seega tuli idee teha superpindmist keemilist koorimist, et põletikku vähendada ja nahk enne reisi korda saada. Tegin endale superpindmise aselaiinhappe koorimise.

Oh boy, oh boy was I wrong… Pärast koorimist oli nina ja suuümbrusesse tekkinud äärmiselt tugev ketendus, nahk oli õrn ja punane ning muidugi üritasin seda kõike veel meigiga katta. Mäletan siiani kuidas üks sõbranna tuttav vaatas mulle metroos otsa ja küsis kulm kortsus: “Whats wrong with your face?” 

3.

ESIMENE RAVI

Tulin reisilt tagasi ja pöördusin kohe nahaarsti poole, õnneks ei pidanud kaugele minema. dr. Mäestu uuris mu nahka, küll mitte väga kaua, sest tema jaoks oli pilt üsna selge. Lisaks veel juurde eelnev haiguslugu ja küsimused kuidas enda naha eest hoolt kannan, milline on olnud stressi tase ning kas tsükkel on regulaarne. Alles siis mõistsin, et sõna stress, ei kirjelda kaugeltki seda, kuidas tol ajal elasin – totaalne ületöötamine, 11 – 12h tööpäevad ja intensiivne õppeprotsess. Enda eest hoolitsemine, tervis ja eraelu olid jäänud tagaplaanile. Sellest ajast mäletan veel tihti esinevaid pingepeavalusid, mis oli samuti uus ja väga kurnav kogemus.

Arst määras esimeseks raviks 10 – päevase antibiootikum kuuri – doksütsükliin. Võtsin AB kuuri lõpuni, selle aja jooksul vähenes nahapunetus ja koldeid jäi vähemaks, kuid samas ei kadunud põletik täielikult ära. Pidasin arstiga nõu ning otsustasin antibiootikume mitte rohkem edasi võtta ning taastasin nahka kerge niisutava kreemi ja Cicaplastiga.

4.

KORDUV POD: õppetunnid

Pärast esmast haigestumist, 2015 aasta lõpus, on POD veel umbes 2 – 5x välja löönud ning kõik korrad on olnud erinev kogemus: on olnud üksikuid koldeid, põletik vaid nina kõrval või siis ninal ja lõual, kord kipitab, kord mitte. Perioraalsel dermatiidil ei ole ühte kindlat tekkepõhjust, vaid palju ärritavaid tegureid. Tagantjärele on väga hea olukorda analüüsida: milline oli nahahooldus, toitumine, elustiill ja teha enda jaoks erinevaid järeldusi.

POD üks peamisi põhjusi: toopiliste (nahale ja limaskestadele kantavad) või inhaleeritavate (nina- ja suuspreid) kortikosteroidide kasutamine ei ole õnneks minu perioraalse dermatiidi põhjus olnud.

Minu ärritajad

Vaieldamatult suurim mõjutaja on STRESS (hormonaalne ebatsakaal). Olen stressile väga vastuvõtlik ning, kui pingutan üle, siis avaldub see nii vaimselt, kui füüsiliselt. Esimest korda lõi POD välja just liigse pinge ja ületöötamise tõttu. Sellepärast olen aja jooksul õppinud stressiga paremini toime tulema. Parim abistaja on siinkohal liikumine, eriti, kui seda on võimalik teha looduses. Kõndimine, jooksmine, jooga, ratsutamine, jõusaal – on minu jaoks viisid kuidas leevendada väsimust, pinget ja stressi.
Samuti võtan teadlikult aega iseenda jaoks. Olen introvert – mul on vaja rahulikku aega, kus saan analüüsida enda mõtteid ja emotsioone ning koguda energiat. Olgu selleks siis mediteerimine, lugemine, koristamine või kirjutamine.

Teine suur tegur on TOITUMINE. Olen alati olnud huvitatud toitumise mõjust tervisele, juba 13 -14 aastaselt lugesin toitumis- ja tervisealaseid raamatuid ja artikleid ning vaatasin huviga Youtube videosid inimeste toitumispõhimõtetest. Minu jaoks on alati olnud loogiline, et kui mul on mingi tervisehäda, siis esmalt vaatan üle enda menüü.
Toitumise jälgimine on eriti tähtis, kui POD peamine põhjus on Candida Albicans ehk pärmseene vohamine.

Kuidas tulen toime korduva põletikuga?

Pärast seda, kui sain diagnoosiks perioraalne dermatiit, hakkasin rohkem haiguse kohta uurima. Õppisin tundma enda ärritajaid ning seetõttu olen enamus kordadel saanud POD-ga ise hakkama ning dermatoloogi ravi ei ole vaja läinud. Korrigeerin enda toitumist ning nahahooldust ja lihtsalt annan aega. Sellisel juhul püsib POD põletik väheselt vaid nina ümbruses ning tõmbab ise ajapikku tagasi.

Korduv ravi

Selle aasta veebruaris, 5 aastat viimasest retseptiravist, pöördusin taas nahaarsti vastuvõtule, sest põletik kandus ainult edasi. Lõpuks olid kolded ka lõual ja otsmikul. Nahk oli väga õrn ning ei talunud kreeme, mida tavaliselt POD ajal kasutan.

Esimeseks raviks sain Elidel kreemi. Selle kreemi toimeaineks on pimekroliimus, mis mõjutab otseselt teatud valgeid vereliblesid mida nimetatakse T-lümfotsüütideks (T-rakud), et nad ei toodaks põletikulisi osakesi (tsütokiine).
Väga hea kreem, aga samas ka väga tugevatoimeline. Ma ei saanud seda väga kaua kasutada, sest kutsus esile ohatise.

Teiseks ravikreemiks sain Rozex geeli. Toimeaineks metronidasool, mis on antibiootikum. Antibiootikumid takistavad teatud tüüpi bakterite vohamise ning vähendavad seeläbi põletikku. Rozex toimis minul puhul väga hästi.
Väga hästi tähendab, et tasapisi hakkas põletik vähenema, kasutasin kuu aega. Ravi kõrvale niisutasin nahka skvalaaniga.

5.

TOITUMINE

Olen varasemalt proovinud kõrge valgusisaldusega toitumist, low – carb, high – carb, täiesti vegan, taimetoitlust ja lühikese perioodi ka toortoitlust. Nooremana on olnud perioode kus ülekaalus on valmis- ja töödeldud toidud ning suurem on olnud ka alkoholi tarbimine.
Aja pikku olen õppinud tundma mida minu keha vajab ning kuidas ennast kõige paremini tunnen:

• Vähene suhkur. Pikka aega ei olnud mul kodus üldse suhkrut, kui soovisin toitu magusamaks muuta, lisasin mett. Nüüd olen ostnud lisaks vaid toorsuhkru, mida kasutan küpsetistes. Nii palju, kui saan kasutan ise suhkrut vähe või mitte üldse, sest enamus valmistoitudes on seda kuhjaga.
• Vähene sool. Toitu maitsestan väga vähese soolaga või hoopis ainult maitsetaimedega. Minu jaoks on sool ja suhkur sellised toiduained, mis peidavad toidu päris maitse.
• Vähene gluteen. Söön pea igal hommikul putru, aga valin kas riisi või riisi – kaerahelbe segu. Samuti valin pastat ostes gluteenivaba variandi. Vahel söön sepikut või rukkileiba, pigem harva.
• Vähe piimatooteid. Piima asemel tarbin kaerapiima, lemmikud on Valio Barista ja Oatly Barista. Kui tuleb jogurti isu, siis ostan Alpro taimset jogurtit. Loomset päritolu piimatooted mida vähesel määral tarbin on või, kodujuust ja Emmentali juust.
• Aastaid ei ole tarbinud punast liha ega kanaliha. Praegu ei tekita isu ja ei tunne puudust, samas ei välista, et kunagi hakkan tarbima. Praegu olen lisanud enda menüüsse rohkem kala, ka seda vältisin päris kaua.

---

Sellest loetelust võib jääda mulje, et olen äärmiselt eeskujulik sööja. Absoluutselt mitte! Pean, esmatähtsaks TASAKAALU. Üritan järgida 80 – 20 põhimõtet, 80% tervislikult ja 20% vabalt. Teen teadlikult enda jaoks tervislikke valikuid, aga samas ei piina ennast. Naudin igasuguseid küpsetisi, kuid saan aru, et ei ole just kõige targem neid iga päev süüa, sama valmis- või kiirtoiduga. Mida ma siis söön:

---

• Palju kodumaist ja hooajalist toitu. Kasvatan või korjan ise või saan vanaemalt – kartul, sibul, porgand, mustikad jms. Või siis valin turul või poes võimalusel Eestimaise.
• Palju juur-, puu- ja köögivilju. Paprika, tomat, kurk, erinevad oad ja herned, spinat, brokkoli, kapsas, salatid…mmm. Need on sellised toiduained, mis tekitavad alati isu – annavad energiat, aga samas ei jäta kõhtu raskeks.
• Muna. Mitte küll iga päev, aga päris sageli lisan salatisse keedumuna või teen hommikuks praemuna või omletti.
• Seened. Armastan seeni!
• Kala. Kuna pikka aega ei tarbinud üldse mingit liha, siis veel harjun. Söön enamjaolt tuunikala, vahel lõhet.
• Teravilju. Eelkõige riisi, tatart, maisi. Vähem kaera, nisu, otra ja rukkist.

Toitumine POD ajal

Perioraalne dermatiit lööb minul üldiselt välja stressiperioodi ajal või pärast seda, tavalised vead mis sel ajal toitumises teen on:
– liigne kohvi joomine
– liialdamine valmistoitudega (haaran käigu pealt midagi kaasa, energiabatoonid, šokolaad)
– toitumine ei ole mitmekesine (nt. söön väga vähe kiudaineid).

Pärast sellist perioodi aitab mind anti – candida dieet.

POD puhul olen abi saanud Hiina meditsiini põhimõtetest. Olen täiesti näinud soojendavate ja jahutavate toitude mõju. Kui POD esimestel kordadel välja lõi, siis üritasin kohe toituda väga “puhtalt”, palju vett, värsked mahlad ja toortoit. Hiljem sain aru, et POD ajal sobib mulle just kergelt kuumutatud toit.

Toidulisandid

Ma ei ole suur toidulisandite fänn, esmatähtsaks pean tasakaalustatud toitumist. Siiski on perioode, kus saan aru, et toitumine ei ole mitmekülgne ning mõistlik oleks tarbida juurde vitamiine ja mineraale. Samuti meeldib mulle väga juua erinevaid taimeteesid. POD ajal olen tarbinud:

TSINK. Tsingi puudust kehas on seostatud perioraalse dermatiidi tekkimisega. See on inimkehas keskne mineraal ning soovituslik toidulisand akne ja erinevate nahapõletike korral. Vähendab põletikku ja punetust ning aitab nahal kiiremini taastuda.

VÕILILLEJUUR. Hea “restart” kehale. Puhastab organismi jääkainetest. Ergutab mao ja seedenäärmete tööd – soodustab seedimist. Sisaldab palju mineraalaineid ja vitamiine. Tarvitasin hommikul enne sööki.

NEEM. Ayurvedas väga populaarne organismi puhastaja. Antibakteriaalne ja põletikuvastane toime, soovitatakse just erinevate nahaprobleemide korral. Tugevndab immuunsust. Ei kasutanud samal ajal võilillejuurega.

6.

TOOTED: Kuidas ja milliseid tooteid POD ajal kasutan?

Tsiteerin dr. Kadi Ristalit: “perioraalse dermatiidi esmaravi on nullravi.” Olen täiesti seda meelt, et kõige esimese sammuna tuleks lõpetada erinevate essentside, seerumite, kreemide ja maskide kasutamine. Leebe pesugeel või ainult vesi näo pesemiseks, arsti kirjutatud ravim ning kerge niisutaja on POD ajal piisav näohooldus. (Vahel ei kasutata ka ravimit ega kreemi – täiesti zero – ravi). Eriti, kui sa ei ole kindel mida täpselt kasutada.

Miks ma üldse erinevaid kreeme katsetan on seepärast, et nahk on POD ajal nii kuiv ja õrn – et leevendada kiskuvat tunnet. Läks üpris kaua aega, et ma saaks aru, mis minu naha ja kehaga sobib ning mis minu POD ärritab. Lugesin palju erialast kirjandust, vaatasin videosid teiste inimeste kogemusest, katsetasin – katsetasin ja veelkord katsetasin. Kogu see protsess kujunes korralikuks “nõiaringiks” – stress ja ülemõtlemine sellest, et ei saa täpselt aru, mis aitab, mis mitte ja tagasilöögid juba paranemise ajal ei lasegi haigusel nii kiiresti kaduda. Vahepeal tundus, et ma ei saa isegi vett enda nahale lasta – vesi ka ärritab!

Aja jooksul olen leidnud enda jaoks tooted, mis aitavad ja nahaärritust leevendavad. Need ei ole kohe kindlasti “imetooted”, mis POD võluväel ära kaotavad. Tooteid kasutan vastavalt sellele miks või mis ulatuses perioraalne dermatiit välja lõi. Nt. kui mõni üksik punnike tekib pärast stressi, siis aitab väga hästi Cicaplast, kui ülekaalus on seen, siis kasutan tavalist klotrimasooli ja vahel on vaja arsti kirjutatud ravi.

Mind on aidanud:

Cicaplast nahapalsamit soovitas mulle kunagi La Roche – Posay esindaja, kelle tütar oli samuti perioraalse dermatiidiga hädas olnud. Palsam sisaldab nahka rahustavaid koostisaineid nagu pantenool, tsink ja aasia vesinaba (viimane on ka paljudes rahustavates näomaskides). Cicaplasti olen kasutanud paksu kihina ööseks, et nahka rahustada.

Viimati põetud POD ei tahtnud üldse paraneda ning siis rahustasin ja kuivatasin viimaseid koldeid WELEDA beebikreemiga! Sisaldab üheaegselt rahustavat saialille ja kummelitõmmist ning kuivatavat ja põletikku vähendavat tsinki. Toimis hästi ning jäin seda kreemi kasutama ka muudel nahaärritustel. Väga rikkalik, tsink oksiidi tõttu jätab naha kergelt valgeks.

Kui tegu on Candida Albicans’i poolt põhjustatud perioraalse dermatiidiga, siis aitab klotrimasool kreem, praktiliselt üleöö. Sellistel juhtudel ei olegi mul midagi muud vaja, klotrimasoolist ainukesena piisab.

Mitte küll päris aktiivse perioraalse dermatiidi ajal, küll, aga kerge punetuse ja põletiku peale kasutan aselaiinhapet. Pärast viimast POD aitas see geel – kreem mu nahal super hästi taastuda. Mulle meeldib ka see, et geel jätab naha kergelt läikima.
Aselaiinhape sobib hästi just punetusele ja põletikule, sest on nahka rahustava toimega. Samuti koorib õrnalt ja kiirendab naha uuenemist.

Rozex ravikreemi kõrvale kasutasin The Ordinary skvalaani. Skvalaani saadakse skvaleenist, viimane on kehaomane aine: sisaldub rasus mida nahk toodab. Seetõttu on skvalaan väheärritav ning sobib hästi kuivale/kombineeritud nahale. Jällegi hästi basic ja turvaline toode, kui ei tea mida nahale kanda.

Olen täheldanud, et SLS (sodium lauryl sulphate) šampoonides ja dušigeelides minu POD esile ei kutsu. Hambapasta ja suuvee vahetasin, aga juba pärast esmast haigestumist fluoriidi vabaks.

Selle aasta veebruaris – märtsis põetud POD oli nii kipitav ja punetav, et tegin paar korda nahale leiget/jahedat kummelitee kompressi. Kompress aitas vähendada sügelust ning rahustas nahka.

7.

Mis ei töötanud? Vead, mida olen teinud

Nagu eelnevalt mainisin on perioraalse dermatiidi puhul sobiva nahahoolduse leidmine üks suur katse – eksitus meetod. Samuti läheb aega, et jõuaks teha järeldusi toitumise ja elustiili mõjust. Ning isegi siis ei saa 100% kindel olla, et paranemise ja toote või elustiili muutuse vahel on seos. See võib täiesti olla pooljuhuslik. Siin on, aga mõned vead mida olen aastate jooksul teinud ning mille tagajärejel on põletik ägestunud. Lisaks veel asjad, mis minu puhul ei toiminud:

BIG MISTAKE. BIG. HUGE.

• Keemiline koorimine aktiivse POD ajal. Kuna esimesel korral arvasin, et tegu on lihtsalt aknega, siis tegin kerge põletiku peale superpindmist aselaiinhappe koorimist. POD ajal on nahal põletik, naha kaitsebarjäär on kahjustunud – see ei ole aeg mil teostada koorivaid protseduure.
• Saun. Aeg – ajalt meeldib leililaval lesida ja juukse- ning kehamaske teha. Mäletan korda, mil ei olnud väga kaua maakodus käinud ning õhtul linnast maale jõudnud, tundus saun parim viis lõõgastuseks. Nahal oli kerge POD, mitte midagi hullu. Teadsin muidugi, et sauna kuumus ärritab nahka, aga sel hetkel mõtlesin: how bad can it be? Ütleme nii, et see jäi viimaseks korraks, kui POD ajal sauna lähen, isegi kui nahal on veel kerge põletik. Nahk kipitas terve õhtu ning järgmisel hommikul oli POD taas ägestunud.
• Saialille salv. Saialill on rahustava ning nahka taastava toimega ning saialille salvi soovitatakse tihti perioraalse dermatiidi korral. Weleda beebikreemis, mida eelnevalt soovitasin on see samuti üheks toimeaineks. Saialill salvi kujul ei teinud minu nahale, aga mitte midagi.
• Igasugune mehaaniline ärritus. Esimesel korral pigistasin perioraalse dermatiidi koldeid, mis ei aita absoluutselt kaasa, lihtsalt ajab põletikku hullemaks. Samuti ei tohiks POD ajal kasutada pesuharja või käsna. Ning tegur mille peale tihti ei mõelda on “beard burn” – kui kaaslasel on habe, siis võib suudlemine samuti perioraalset dermatiiti ärritada.
• Probiootikumid. Aja jooksul olen aru saanud, et minu perioraalset dermatiiti aitab leevendada see, kui toitumist korrigeerin – muudan toitumise mitmekesisemaks ning suurendan probiootiliste toitude osakaalu. Olen proovinud võtta veel lisaks probiootikume, kuid sellel mingit mõju enda jaoks ei näinud.

8.

Mida on POD mulle õpetanud?

Perioraalne dermatiit, nii nagu paljud teised nahahaigused, võib tõsiselt mõjutada inimese psühholoogilist seisundit ja sotsiaalset käitumist (eriti, kui nahaprobleem on näol). Kirjutan sellest rohkem ka POD pikemas postituses: siin.
Samas on igal mündil kaks poolt, kõik ei ole üdini halb. Mida on POD mulle õpetanud:

ISEENDA TUNDMA ÕPPIMINE

See on selline klassikaline soovitus/ülesanne, mille leiab pea igast eneseabi raamatust ja artiklist. Kõlab lihtsalt, aga tegelikult nõuab teadliku aja maha võtmist ja keskendumist. Minu jaoks tähendas see üksi olemist enda mõtetega ja kehaga. Mis mõtted mul tekivad? Millised emotsioonid ja kus kohas kehas neid tunnetan? Kuidas mõjutavad teatud toidud mind – seedimist, energiat ja nahka. Millised olukorrad ja inimesed annavad mulle energiat?
Perioraalne dermatiit lõi mind mugavast igapäeva rutiinist välja ja sundis “enda sisse vaatama.”

STRESSIGA TOIMETULEKUT

Olen eluaeg olnud korralik enesepiitsutaja – alati saab paremini, kunagi ei saa 100% rahul olla. Emotsioonide alla surumine, perfektsionism ja nõrkuste mitte väljanäitamine on minu egopärdiku* esmärgid (* viitan siin Kaia – Kaire Hundi raamatule Emotsioonide Alkeemia).

Stressi eitamisega on, aga nii, et üks hetk saab see karikas täis – läheb ümber või voolab üle. Ühte või teistmoodi tekivad alati füüsilised ja/või vaimsed süptomid. Minul oli üheks selliseks sümptomiks POD.
Seega, kui tahtsin, et midagi muutuks, pidin hakkama teadlikult tegelema iseendaga.

LAHTILASKMINE PERFEKTSIONISMIST

Muretsesin kohutavalt sellepärast, et kuidas ma kliente vastu võtan – mida nad mõtlevad? Ise nahaõde, aga endal nahk korrast ära. Esteetilise õena pean ju perfektne välja nägema!
Perioraalne dermatiit tõi mu maa peale tagasi – ma olen ka inimene. Hoopis parem on enda klientidega samastuda ja jagada kogemusi.
Näen praktiliselt iga päev kliente, kes on hädas raske akne, rosaatsea või mõne muu nahamurega – absoluutselt mitte ükski kord ei ole ma sellepärast mõelnud inimesest halvemini. Ma ei sea teistele inimestele selliseid standardeid, miks ma siis endale sean?

LESS IS MORE

Olen alati olnud nahahooldustoodetega pigem tagasihoidlik, aga POD on veel eriti hea meeldetuletus selleks, et ei pea iga trendiga kaasa minema. Aitab pea selgena hoida selles üüratus skincare maailmas, millest enamus on lihtsalt hea turundus. Õpid tarbima vähem ja mõistlikumalt.
Tänapäeval on nii palju kergesti kättesaadavaid aktiivaineid ning neid kasutatakse kas liiga tihti või valesti koos – tulemuseks on see, et naha kaitsebarjäär kahjustub ning tekivad erinevad nahamured.

KANNATUST

Täiesti tunnistan, et olen pisut ära hellitatud tänapäeva maailma mugavustest ning iseenesest mõistetav tundub, et kõike peaks saama kohe! Selles mõttes olen tänulik POD-le ja ka enda igapäeva tööle: nahamured on selline asi, millest ei parane üleöö.
On küll väga häid tooteid ja protseduure, kuid ma väldin kasutamast sõna ime (imetoode- või protseduur). Pigem tuleb varuda kannatust, paranemine võtab aega.

---

Aitäh lugemast!
L.R